Kolm kunstnikku Kasahstanis

Mäkke tõus augusis, matka kestus 7 päeva, kõrgeim tipp 4285 m merepinnast. Lennukiga Kasahstani pealinna Astanasse, rongiga Almatõ linna riigi kaguosas. Eesmärk vallutada Bolšoi Sõk nimeline mäetipp.
Matkamas käisid ehtekunstnik Anneli Tammik (44), fotokunstnik Juta Kübarsepp (52) ning maitse ja ilu kunstnik Irma Viidalepp (45). 

Milline oli teie ettevalmistus ?

Juta: Antud matkaks ettevalmistus oli pea olematu, kui mitte mainida kümne aasta tagust mägede kogemust Slovakkias, Austrias ja Itaalia Dolomiitides. Kazakhstaniga põhiline erinevus oli see, et eelpool mainitud matkadel ei tassinud me kogu matkavarustust endaga kaasas. Õlgadel oli ainult ühe päeva vajalik kraam ja igal õhtul tulime alla telkima oru baaslaagritesse. Reisikaaslased olid tollal teised ja ka kogu planeerimine erines suuresti. Kasutasime rohkem märgistatud radu tippudesse. 

Kazakhstanis usaldasime oma naha kahe kohaliku mägedepoja kogenud ja karastunud kätesse /jalgadesse. Nad viisid meid oma paikadesse ning radadele, kus peale meie 10-liikmelise grupi ei kohanud pea terve nädala jooksul ühtegi elavat kahejalgset. 

Irma: Minu ettevalmistus selliseks mägimatkaks oli suur ümmargune null. Varem olen matkanud ja telkinud küll nii Eestis kui ka väljaspool Eestit, aga mägedes mitte kunagi. 

Anneli: Sõbrad ütlesid kõik olulise juba ära. Minu ettevalmistus ja vähene kogemus jääb ka aastate taha kui sai veel vati-magamiskoti ja Jermaki seljakotiga matakatud. Sellega võrreldes on moodne varustus juba nagu lendstart. Reisi õnnestumiseks on hea seltskond vaata et kõige olulisem. Nende kahega julgen luurele minna iga kell. 

Mis on matkal kõige olulisemad esemed, mis kindlalt kotis peavad olema? 

Juta: Minu jaoks on matkal kõige tähtsamad just jalanõud. Ja kindlasti juba sisse käidud ning pisut elu ja ilma näinud. Et saaks kindel olla iga ilmaga ja igal maastikul. Enne valiku tegemist peaks muidugi kaaluma võimalust, et tuleb äkki ka põlvini lumes kõndida. Kindlasti ei jätaks ostmata ka spetsiaalseid sisetaldu ning matkasokke, mis ei lase jalgadel liialt hauduma minna ja kahekordselt kantuna leevendavad ka villide tekkimist. Siinkohal tasub mainida ka hädavajalikke villiplaastreid ja teipi, millega villide puhul kõndimist talutavamaks muuta. Seljakoti lasin sõpradel endale õnneks juba ammu kinkida ja jäin valikuga ka rahule. Alles matkal sain teada, et uuematel matkakottidel on tänapäeval ka sugu : )))) ja suurepärased reguleerimisrihmad vastavalt kehakaalule ning pikkusele. 

Kuna osalesin esmakordselt matkal, kus kogu nädalane elamine seljas, korrigeerisin oma reisivarustuse suures ülekaalu hirmus pisut liiga napiks. Kohapeal olles tundsin puudust juturaamatust, oma märkmikust ja pliiatsist, veel ühest paarist villastest sokkidest, pikast soojast varupesust ja tagavara kinnastest. Õnneks taipasin kaasa võtta merinovillase TUUB-i, säärised ja – puffi. Neid sai kanda nii jahedamatel öödel kui ka tuulisematel päevadel. 

Sel korral mõjusid kõrgused mulle nii, et  kõige rohkem igatsesin köögilauale maha jäänud kuivatatud soolase liha järele. Kohvi taipasime õnneks vahetult enne mäkke minekut kohalikust poest osta ja see kulus ka tilgatumaks ära. 

Mis on kõige raskem sedasorti matka puhul? 

Irma: Teadmatus või pigem kogenematus, et milliseid riideid ja kui palju oleks tark kaasa pakkida. Ilm muutus pidevalt nii mägedes kui ka linnas, kohati +30, üleval mägedes -12. 

Mägedes vettisid riided üsna ruttu vihmast ja lumest märjaks, abi ei olnud ka telgis kuivatamisest sest telk, mis saime kohalikult matkajuhilt oli katki ning lasi samuti vett läbi. Õnneks päästisid mind tõsisemast külmetamisest mu armsad reiskiaaslased, kelle vahele end öösiti telgis magama pressisin ning sooja pesu peale tõmmatud meriinovillane TUUB. Viimane oli mu lemmik riietusese kogu matka vältel!

Kandsin teda ilusa ilmaga mägimatkal sest miks mitte. 😀 Väga mugav oli ja sääred said ka päikest. Tsivilisatsioon naastes ja kohalikus restoranis reisiseltskonnaga õnnelikult lõppenud seiklust tähistades oli TUUB minu “väike must kleit”.

Anneli: Kõige olulisem, mis minul ja kogu meie telgi seltskonnal puudu oli, oli korralik soe magamiskott. Me ei olnud päris hästi aru saanud kui tundmatus kohas me vette hüppame ja lootsime oma amatööri varustusega hakkama saada. Saimegi, leidlik peab olema. Magama minnes soe pesu, kaks paari retuuse ja sokke, TUUBi säärised tõmbasin veel ööseks üle varvaste, see aitas hästi. 

Mis on kõige meeldejäävam asi, kogemus, hetk, mille Kasahstanist koju kaasa tõite? 

Irma: Et ma selle ära tegin!:D Mäed! Matk iseenesest ei olnud ju füüsiliselt midagi rasket aga ometi tekkis selliseid hetki, kus tuli tunne, et enam küll ei jaksa. Vaim ei olnud selliseks lõputuna näivaks katsumuseks valmis, et kõnnid ja kõnnid ja lõppu ei paista. Keerulised olid ka hetked, mil matkapäev ilmastikuolude tõttu lühikeseks jäi ja sa pidid leidma endale tegevust, et see päev õhtusse saata. Lumi, vihm, tuul, külm. Kahetsesin, et raamatuid mäkke ei vedanud, lugemiseks oleks olnud aega meeletult:D Lõbustasime end lugude vestmisega, lõime mõned väikesed rituaalsed tegevused nagu igaõhtune grupipilt enne uinumist ja päeval tehtud fotode ühisvaatamine.

Juta: Lummavad mäevaated türkiissiniste veesilmadega orgudes, pikad sisemonoloogid silmapiirini ulatuvas vaikuses, ainult kohalviibinute kõrvadele mõeldud jutukesed elust ja elamisest. Kuna kõndisime aeg-ajalt teineteisest üsna eraldi, siis tekkis mõnel hetkel tunne, nagu oleksid üksinda võõral planeedil. Sealt kaugelt kodustele toimetustele mõeldes näis kõik hoopis teises perspektiivis ja fookuses. 

Anneli: Nüüd on reisist piisavalt aega möödas ja see on jõudnud mälestustes settida nii, et pigem meenub meeldivam osa matkast. Päike, lummavad vaated, rõõm iseenda üle. See, et õhtul hambaid pesema minnes oli pahkluuni lumi maas ja hommikul oli õhtune tee tassi külmunud, meenub pigem eksootilise vinjetina. Reis oli siiski enda proovile panek ja rõõm ja rahulolu, et sellega hakkama sain on päris hea pagas, mida endaga kaasas kanda. Kui elus piir ette tuleb, siis on hea teada, et seda piiri annab tegelikult väga kaugele nihutada.

Nädalane nuti-, elektri- ja tsivilisatsioonivaba aeg on tänapäeval ikka täielik luksus. Lihtsalt võtad käe pulsilt ja lased elul end kanda. Ning siis taipad, et mitte midagi olulist ei juhtunud, kõik kulges edasi. 

Mis see kõik umbkaudu maksma läks? 

Anneli: Täpset eelarvet enam küll ei oska öelda, aga normaalse turismireisi hinnaga. Tegemist oli mõnes mõttes siiski täisteenusega: 3 x päevas söök hinna sees, telkimise eest ka mägedes ekstra tasu ei küsitud 🙂 Söök ja telk tuli küll ise seljas mäkke vedada nagu tigu. Kuna kõik inimlikud vajadused olid miinimumini viidud, siis oli elu ikka üsna spartalik. Sõime pakisuppi ja parankat, vahel anti viinerit ja šokolaadi ka. Võtsime mitu kilo alla.

Kuidas iseenda tööandjad  ja emad sellise matka oma tihedasse ellu mahutavad? Mehed valvavad koeri ja lapsi, töö teeb ennast ise, kas nii?

Juta: Mul on ilmselt vedanud mõistvate lähedaste, toetavate pereliikmete ning andestavate koostööpartneritega. Kõigil meil on vahel sellist äraolekut vaja, et jälle tulla ja oma olemasoluga rõõmustada. Vaadata kõike pisut teise ja uue pilguga ning olla tänulik, et see on võimalik.

Anneli: Tugistruktuurid peavad tugevad olema ja kui midagi väga tahad, siis ikka saab. Sellest võidavad ju kõik, kui ema on rõõmus ja rahul, mitte ei kurvasta täitumata unistuste pärast. 

Irma: Seiklusteks tuleb aega võtta, muidu jääb elu elamata ja ega töö ka jänes pole, et eest ära jookseb. Koduse elu olen saanud ka selliselt sätitud, et koer ja lapsed on hoitud, kui ema mõneks nädalaks maailma avastama läheb.

Annelit ühendab Irmaga sõprus lapsepõlvest ja Jutaga ühine koorilaul. Samuti on sõprust süvendanud üheealised lapsed. Koos on tuuritatud Eestimaa metsadest Kariibi mere saarteni. Kasahstan on siiani aga pööraseim seiklus, millesse naised koos sukeldunud on.

Lõpetaks selle meeleoluka vestluse Anneli sõnadega, “Heas mõttes mäe haigus jäi ikka väikest viisi külge. Ma ei usu, et matkasaapad kappi tolmama jäävad, leiame neile kindlasti taas rakendust”.

TUUB tänab inspireerimast!

SOODUKAS
Neile, kellel tekkis huvi oma järgmise matka varustusse hankida mõni multifunktsionaalne TUUBi toode teadmiseks, et just praegu on e-poes soodsad hinnad meriinotoodetele ja kui kasutad koodi FREE on ka transport sinu lähimasse pakikappi tasuta. TUUBi saab SIIT.

________________

REISIPÄEVIK
Siin aga täpne reisipäevik neile, kes võimaluste avanedes soovivad proovida omal nahal sama retke Kasahstani maalilistes mägedes:

1.päev. 20. august

Alustasime matkajuhtidega hotelli juurest sõitu mägede poole. Poole ühe paiku võtsime kotid selga ja hakkasime mööda Turgeni jõge kõndima. 1600m merepinnast. Õhtuks oleme käinud 9,2 km, 15 200 sammu ja 76 korrust. 2300m merepinnast. Möödusime Kairakski joast ja jõudsime napilt enne vihma laagriplatsile. Nüüd konutame telgis, sest vihma sajab. Loodetavasti ikka täna saab süüa ka, sest kõht on väga tühi.  Enne pimedat saime kõhu täis. Tegis oli väga külm. Homme panen magamiseks selga kõike kaks paari. Öö võiks juba läbi saada, sest külm pressib magamiskotti ja ei jaksa enam lebada.

2.päev 21. august

Täna pidi olema matka kõige raskem päev. Telefoni uskudes, oleme käinud 7,7 km, 11 340 sammu ja võtnud 122 korrust. Oleme jõudnud 2925m kõrgusele merepinnast. Oli raske küll. Nüüd lebame kenas jõesängis ja ootame õhtusööki. Ilm on ilus, aga eemal lumiste mägede pool on ähvardavad pilved. Sealt võib kõike tulla, aga ehk ikka täna ei tule.

3.päev 22.august

Hommikul ärkasime varakult hobuste hirnatuste peale. Teisel pool jõge oli neid tohutult. Nii ilus. Täna käisime ainult 7,8km ja 10 875 sammu, telefoni järgi 44 korrust. Tänaseks oleme jõudnud 3200m peale… ainult, aga kuradi raske oli. Laagriplats on kena, lausa 4 järvega, ilm keeras ära ja torm koos vihma ning rahega tahtis telke minema pühkida. Jäime ellu, kolisime telgid künkalt alla lootuses, et siis tuul meid ära ei võta. Iga liigutus võtab hingeldama, kõrgust ju õieti veel polegi. Just praegu hakkas jälle sadama. Las sajab. Peaasi, et homme ilus oleks.

4.päev 23.august

Täna kõndisime põhiliselt kahe mäeaheliku vahel, kõrgused olid võrreldes eelmiste päevadega laugemad ja talutavad. Kokku koos laagriplatsi uudistamisega käisime 13,7km, 19 627 sammu ja jõudsime 3700m merepinnast. Telefoni väitel tõusime 67 korrust. Meie eesmärk paistab nagu valge müts. Enne laagriplatsi kahe mäeaheliku vahel käies müristas mõlemalt poolt, meie saime õnneks ainult veidi rahet. Täna tõotab tulla väga külm öö.

5.päev 24.august, TIPP

Täna on siis reisi kulminatsioon, tipu võtmine. Öösel on maha sadanud korralik lumi, aga see meid ei heiduta. Jätame laagriplatsi maha ja asume ilma kottideta teele. Tipuni on täpselt 6km, kohati on tõusud lauged, aga pinnas mudane, siis on jälle rasked ja kivised tõusud. Tippu me jõudsime, raske oli, ilm kippus ära keerama, aga tipus selgines siiski korraks ja nägime ka ümbrust. Tegemist oli Bolšoi Sõks’i nimelise tipuga. Kõrgust 4285m merepinnast. Tagasitee tundus eriti pikk, ilm keeras ka ära. Sundisime matkajuhid meile kiiresti väikest oodet pakkuma ja kiirustasime madalamale, on lootus soojemale ilmale. Nüüd olemegi jõudnud kõrgusele 3515m. Tundub küll veidi parem. Telefon väidab, et oleme täna käinud 16,7km, 23 554 sammu. Eks nüüd läheb vaikselt allamäge.

6.päev 25. august

Täna läkski kõik tugevasti allamäge. Kõndisime kuni autodeni välja, ligi 30km. Laskumine oli muljetavaldav. Ühe päevaga saime 3515m’lt 1600m merepinnast. Jalad olid läbi ja kogu kere väsinud, aga see kõik oli vaeva väärt, sest saime voodis magada ka ennast pesta. Juhuu!

7.päev 26. august

Jätkame nagu tavalised turistid. Külastame punast kanjonit ja kollast kanjonit. Ööbime samuti kanjonis. Ilm on soe, temperatuuride vahe eilse öö ja tänase päeva vahel on ligi 40 kraadi.

Homne päev veel ning siis hakkame taas linna inimesteks.