Kohtumine fänniga – Kristina Herodes

Alati stiilne! Särtsakale punasele pintsakule annab ekstra vunki juurde #skyfall sinine TUUB

KRISTINA on seiklusajakirjanik, moeguru, ema kolmele lapsele ja lihtsalt üks eluenergiast pulbitsev inspireeriv naine.

Miks sulle TUUB meeldib?

Tuub pole lihtsalt üks väike nutikas moeasi, mida saab sadat moodi kanda. Ta on iseloomuga tüüp! Selline mässaja hingega asi, keda ei huvita mingid reeglid, vaid kes läheb ja loob omad reeglid. See mulle kohutavalt meeldib! Juba esimese tuubi puhul sain tema karakterile pihta ja täna on mul neid 11.

Ma kannan tuube absoluutselt igal pool. Üks mis kindel – iialgi ei lähe ma reisile ilma tuubita! Sul on korraga kaasas kleit, seelik, pluus, sall, müts ja ujumisriided – kõik ühes. Ja mugavus, mis on reisides eriti oluline. Osa riideid kraabib ja kortsub ja nuiab sajal muul viisil tähelepanu. Tuub on mega leplik kuju, viska kotti kuidas juhtub ning seljas on nagu siidine mõnus kalli. Mulle meeldib tuubi juures see ka, et ta võtab täpselt selle inimese kuju, kes teda kannab – ta ei ahista kuidagi ei kirjuta ette, et peaksid nii- ja naasugune olema. lihtsalt vupsad sisse ja tema ütleb: sa oled lahe just sellisena nagu sa oled.

Millal sa TUUBi kanda ei taha/saa?

Ma ei kujuta ette eriti olukorda kus ma ei saaks tuubi kanda. Ma olen käinud temaga peentel kokteilipidudel, lisades hunniku ehteid ja isegi pika kleidi galal, kasutades tuubi väikese topina suure seeliku juures. Tööl, konverentsidel, teles – no mine kuhu tahad. Ainult jääaugus käia pole tuubiga veel proovinud.

Mis sind õnnelikuks teeb?

Maailma parim asi on avastamisrõõm! Ükskõik mis suunal – kas rändad looduses või inimesi mööda või viskad aina uusi väljakutseid iseendale ette, nii vaimselt kui füüsiliselt. Igalpool väljaspool mugavustsooni toimub nii palju põnevat, et muretsemise jaoks ei jää üldse aega.

Kristina, sa oled haruldselt energiline, positiivne ja äge naine. Mis sind käimas hoiab? Kuidas sa seda teed?

Mulle vahel tundub, et lapsena on kõigil elu lõbus ja avastamisrõõmu täis, aga suurest peast see teinekord libiseb käest minema. Tähtis ja tark inimene peaks kõike oskama ja tal peaks kõik välja tulema ja siis midagi uut ja huvitavat enam teha ei saagi.

Mul vist õnnestus kuskilt saada hea peotäis mitte-kunagi-suureks-saamise pille, sest ma ei tunne vähimatki muret selle pärast, mida teised minust arvavad ja kas ma paistan ikka väärikas proua välja. Väga mõnus tunne on võtta uus väljakutse, proovida ja saada aru, et sa ei oska seda ikka kohe üldse mitte! Siis sa kohe tead, et nii palju on veel avastamisruumi ja edasi mineku ruumi! Mind hoiabki tegevuses just see liikumise ja edasi mineku rõõm – kes järele ei jäta, sellel tuleb lõpuks välja ka. Lähen hasarti kohe, ma ei saa lihtsalt loobuda ja käsi lonti lasta ja öelda, et oh, mina ikka ei saa. Maailmas on neid asju, mille vallas end proovile panna, kindlasti tuhandeid kordi rohkem kui ühe elu jooksul jõuab. Ma ei muretse kunagi, et äkki on varsti kõik tehtud ja igavus saab mind kätte. Mida rohkem õpid, seda vähem tead – see kehtib igas suunas!

Kas sul vahel on elus ka madalseise, läheb miski viltu?

Ebaõnnestumine on nii loomulik osa elamisest, et ma isegi ei tee mingi numbrit sellest! Kes teeb, see pähe saab! Aktiivses maailmas on see lihtsalt kujundlikumalt näha – kes ronib, see ka kukub. Aga igal pool on sama. Julged midagi teha, alati on samapalju neid, kes vaimustuvad ja kes ründavad. Eriti siis, kui teha midagi teistmoodi. See ongi ok, huumoriga võttes on tige kriitika täitsa tore asi.

Enamus mu sõpru arvab, et kolme lapse ema ei peaks selline hulljulge tüüp olema. Ma pole nõus. Esiteks hull ja julge on minu kohta küll eraldi tõsi, aga koos ei ole – ebamõistlikku riski ma ei võta ja ei soovita teistel ka võtta. Sa pead teadma, mida teha, kuidas teha ja oma võimed samm-sammult ära testima. Alles siis tasub teha! Kõik ekstreemsportlased käituvad nii, hea õnne peale ei õnnestu mitte midagi mitte kunagi.

Samas on oma hirmu piire nügida väga hea tunne. Ja minu meelest julgus kasvab samamoodi nagu kõik muud asjad, millega sa tegeled. Kui oma julgust kasutad ja ennast kogu aeg proovile paned, on sul seda varsti hulka rohkem kui enne. Mitte et see eriti vajalik omadus oleks tänases turvalises maailmas, saab ilma ka hakkama, aga elu on siis lihtsalt hulga lõbusam ja vabam, kui hirmud vähem jalus vedelevad.

Pikemalt ma ei saa kirjutada, sest oleme Utah’s ja mägi juba ootab, et ma läheks tema otsa ronima.

Kristina seljas on ajaloo arhiivi jäänud JungleKing TUUB, mida võib mõni õnnelik leida veel vaid järelturult.